Tahan jutustada aastakümnete eest kadunud kuue suitsuga külast nimega Kassamäe. Praegu elan endise Kassamäe küla territooriumil ainult mina. Suvel, kui lastel on puhkused, on meid tihti palju enam, talvel valitseb nukker üksindus. Enamus kunagistest elanikest on lahkunud sinna, kust kunagi keegi tagasi ei pöördu. Kolm Kassamäe küla last siiski elavad veel ja neil on kõigil ka järeltulijad. Kahjuks ei ela nad enam Kassamäel. Kuna küla eksistentsi ajal oli ümberkaudsete küladega tihe side, kirjutan samuti mõnedest külaga seotud isikutest naaberkülades. Minul on säilinud ainult üks kunagine Kalda vanaisa Gustav Õuekallase ametlik dokument, millele on külana märgitud Kassamäe.
Miks hakkasin sellest kirjutama? Mulle on see külake lapsepõlvest väga armas olnud. Seal on elanud minu mõlemad vanaisad ja vanaemad, vanavanaema Maarja, isa, ema, tädid, lell ja palju muid lähedasi inimesi. Ka minu jaoks on see küla olnud koduks tervelt viiskümmend aastat. Kuna talu kuulus vanaemale ei lubanud tädi mind pärast ema surma sinna ema asemel elama tulla vaid müüs maja üksikule naisele günekoloog Violetta Lavrovale. Temale jäi talu korras hoidmine ikkagi liiga raskeks ning kui mina 1993 aasta novembris talu tagasi ostsin olid kõrvalhooned ilma katusteta, kaev sisse kukkunud ja maja ümbrus kreegivõsa täis kasvanud. Kuigi nooruses õppisin ja töötasin mujal, oli see koht koduna minu jaoks alati olemas, sest seal elasid ju jätkuvalt minu ema Linda ja vanaema Anette. Kuna ma sellest lastele palju rääkisin ja midagi mäletasid veel ka lapsed ise, hakkasid nemad mulle peale käima, et sellest kirjutaksin. Pealegi teadvustavad ka minu ja minu õe lapsed seda kohta omamoodi koduna, kuigi praegu on nad kõik laias ilmas. Kõik nad mäletavad ka oma vanaema Lindat ja vanavanaema Anettet. Ka endise Voorse metsavahi maja praeguse elaniku Urmas Kaasiku sõbratar ja elukaaslane Tiina Tael ja Urmase sugulase rahvuselt ingeri-soomlase Lembit Filippovi abikaasa Talvi Filippova on mind innustanud seda lugu kirjutama ja jutustuse edenemise vastu suurt huvi tundnud. Aitäh ka Viru-Nigula muuseumi juhatajale, kes on mulle palju julgustavalt häid sõnu öelnud, toonitades, et see töö on vajalik. Ka mulle endale on see kõik aina huvitavamaks läinud, kuigi olen aru saanud, et mida rohkem uurid, seda rohkem tekib vastuseta küsimusi. Kahju et olen selle kõigega hiljaks jäänud kuna kadunud on paljud inimesed, kellelt oleks mõndagi küsida olnud, kasvõi mu enda ema ja vanaema. Püüan siiski mõned valged laigud vastavalt oma võimetele ja võimalustele täita.
Kassamäe küla asutati ja asustati 19 sajandi lõpul ja 20 sajandi alguses. Asus ta Lääne-Virumaa kirdeosas. 1930-1940 aastate vahel liideti ta Voorse külaga, mis on oma nime saanud kõige suurema Voorse talu järgi, mis omakorda sai nime Voorse karjamõisa järgi. Hiljem liideti Voorse omakorda Metsaväljaga. Minul oli passis sissekirjutus Voorse külasse. 1994 aastal vaatas kasuvend Adolf Malvik rahvastikuregistrist, et Voorse külasse on jäänud ainult kaks sissekirjutatud inimest, nimelt mina ja metsavaht Heino Haltzonen, kelle juured on Karjalas. Voorse küla Kivilõpe talu praegune peremees Boriss Keimar oli sisse kirjutatud Metsavälja külla ja samast Voorse külast Voorse talust Imbi ja Valentin Sääs Toomiku külla. Metsavaht ostis maja Uljaste külla, kolis sinna ja kui mina 1995 aastal uue passi sain, siis keeldus passiametnik mind Voorsele sisse kirjutamast, öeldes, et seda küla ei ole enam olemas. Nii lõppes ka Voorse küla eksistents ametlikes ürikutes.
Kui alustasin nende mälestuste kirjutamist, suhtusin asjasse võiks öelda pealiskaudselt ja rahulikult. Ah, kirjutan, mida mäletan. Oli mul kena eespool nimetatud tuttav noorik, nimega Talvi, kes avas mulle selle kirjutise mõtte hoopis sügavamalt. Ta tundis käsikirja vastu suurt huvi ja kui ma oma poolfabrikaadi talle lugemiseks andsin, tegi ta väga asjaliku märkuse. Nimelt küsis ta minult, kui palju külas varem rahvast oli. Hakkasin mõtlema, millist ajahetke silmas pidada. Lõpuks otsustasin, et pean alustama algusest. Nii läksingi Viru-Nigula kiriku kantseleisse, et otsida abi kirikuraamatutest. Kahjuks selgus kohapeal, et kiriku kantseleis on säilinud teave alates aastast 1926. Vanemad kirikuraamatud on viidud arhiividesse. Minu jaoks oli aastaarv 1926 liiga hilja, sest minu vanaisad elasid kõik selles külas ammu varem. Südamlik tänu pr. Ene Ehrenpreisile, kes õpetas mind internetist vajalikku teavet leidma lühendades ja kergendades sellega minu uurimust. Mida rohkem ma uurisin, seda rohkem tekkis vastuseta küsimusi ja lõpuks jõudsin järeldusele, et see on töö, mis kunagi valmis ei saa. Siiski tahan seda kõike eelkõige oma laste tarvis teha.
Alustan siis aastatest, kui küla rajati st. 19 sajandi lõpp ja 20 sajandi algus. Lihtsalt hämmastav, kui palju elas Kassamäel rahvast ja kuidas nad kõik neisse majadesse ära mahtusid!
